Biopsühhosotsiaalne mudel sündis 1970nendate aastate lõpul ja formuleerus 1977 aasta Engeli artiklis[1], kui arstid avastasid, et füüsilised haigused võivad teatud juhtudel põhjustada psühholoogilisi kaebuseid. Sealt jõuti täiesti revolutsioonilise arusaamani, et keha, psüühika ja keskkond mõjutavad üksteist. Sellest ajast on mudel jõudsalt kanda kinnitanud ja edasi arenenud, vaevalt leidub valdkonda, kus tänapäeval seda sõnakombinatsiooni vähemalt formaalselt ei kasutata. Reeglina visualiseeritakse mudelit kolme eraldiseisva ringina, mis teatud ulatuses kattuvad (vt Pilt 1).

Mida see pilt meile ütleb? a) keha, psüühika ja keskkond on kolm erinevat asja, b) on olemas mingid aspektid, kus nad üksteist ei mõjuta, c) seega on võimalik tuvastada põhjuslikke seoseid nende kolme eraldiseisva "asja" vahel, neid üksteisest liita ja lahutada.

Biopsühhosotsiaalne mudel on uus ja vastamisi väga vana, tugeva ja juurdunud traditsiooniga - rääkimata meie aju lembusest konkreetsete, must-valgete põhjus-tagajärg seoste järele - otsida konkreetse füüsilise häda taga konkreetset füüsilist põhjust. Nii on aastaid tehtud, sellele on meditsiin üles ehitatud.  Keha oskame me ka enam-vähem adekvaatselt uurida.

Hägustades aga niigi üsna keerukat pilti kehast veel keerulisemate ja raskesti mõõdetavate elementidega nagu keskkond ja psüühika, muutub hädade seletamine kordades keerulisemaks. Sestap pole biopsühhosotsiaalne mudel esimene koht, kust alustatakse nt luumurru korral - see oleks asjata keeruline ja ressursi raiskamine. Liiatigi on seal ju lihtne füüsiline põhjus käest võtta.

Keerukamate põhjuste poole vaadatakse reeglina ikka siis, kui konkreetset füüsilist häda enam kuskilt ei paista. Ent siis kiputakse tegema iseenesest lihtne, matemaatiline valik: kui me oleme võrrandist x+y+z=haigus välistanud x-i, jääb järele y või z ja xi võib ära unustada.

Inimsüsteemide maailmas tähendab selline loogika aga seda, et vähemalt korra nädalas, aga enamasti veel sagedamini, istub mu vastas inimene, kellele on öeldud variatsioone teemal "su vereanalüüsid on kõik korras, järelikult su kõht/pea/selg tegelikult ei valuta" või "su EKG ei näita kõrvalekaldeid südame töös, sa kutsud selle südamepekslemise ja hingamisraskuse ise esile". Mille tulemusena istub mu vastas õnnetu inimene (psühholoogiline), kes lisaks sellele, et ta kõht regulaarselt ja tugevalt valutab (füüsiline), söömine on seetõttu raskendatud, sest iiveldab ja oksendab sageli (füüsiline), valu kiirgab ka selga, mistõttu ta ei saa üle poole tunni ühte asendit hoida (füüsiline), mistõttu ta ei suuda enam teha endiselt oma tööd (sotsiaalne) ega tegeleda huvialadega (sotsiaalne), tunneb lisaks ka, et ei arstid ega lähedased ei mõista teda (sotsiaalne) ning on kurb ja abitu (psühholoogiline), sest kuigi arstid on talle korduvalt öelnud, et ta ise põhjustab endale neid kaebuseid (psühholoogiline, sotsiaalne), ei ole tal õrna aimugi, kuidas ta seda teeb (psühholoogiline), mistõttu ta ei oska seda ära lõpetada (psühholoogiline).

Mida biopsühhosotsiaalne mudel võiks tegelikult öelda?

Kõige lihtsamalt öeldes tähendab biopsühhosotsiaalne mudel seda, et inimene on mõtlev ja tundev keha, mis eksisteerib teda ümbritsevas keskkonnas ja on sellega vastastikmõjus.  Mida see tähendab?

a) keha, psüühika ja keskkond ei ole eristatavad üksused. Juba raku tasandil toimivad organellid ainult siis, kui nad on membraaniga ümbritsetud. Nii ka keha, sh närvisüsteem, mis tema toimetamist juhib, on üks üksus. Närvisüsteemita keha ei toimi inimesena. Kehata närvisüsteem ei suuda mõelda ega tunda. Meie geenid avalduvad keskkonnas. Keskkonnast pärineb kogu meie taju, käitumine ja tunnetus endast kui inimesest, rääkimata sellest, et kõik omadused (nt sõbralikkus, jutukus, positiivsus), mida me endale omistame. (vt ka Pilt 2)

b) kuna me ei saa eristada keha, psüühikat ja teda ümbritsevat keskkonda, ei saa me rääkida ka vastastikmõjudest - koosmõjud oleks võib-olla parem sõna. Kui sa oled hirmul, siis pulss kiireneb ja hingamine muutub kiiremaks küll, ent siin on peaaegu võimatu eristada, milline neist toimub enne. Siin võib muidugi vaielda - inimene saab kogeda kiirenenud pulssi ja hingamist ilma, et ta tunneks hirmu. Saab - sel juhul annab aju sellele keskkonnast või varasematest kogemustest tuleva info põhjal mingi muu sildi. Hirm/ärevus/põnevus/ärrituvus, nagu valugi, on aju sildid mittespetsiifilistele muutustele kehas, mis valitakse keskkonnast tuleva info põhjal. Jäta üks komponent ära ja - nagu paljud paanikahoogudega maadelnud inimesed ilmselt teavad - tekivad kohe igasugused probleemid. Süsteem kui tervik jookseb justkui kokku. (vt ka Pilt 3).

c) biopsühhosotsiaalne mudel ei ole matemaatiline mudel, ta ei ole oma komponentide summa. See on ka põhjus, miks esimesel pildil toodud Venni diagrammi analoog ei ole kuigi hea viis selle visualiseerimiseks. Me ei saa neid kolme komponenti liita ja lahutada. Kroonilisele valule ei ole koogiretsepti, mis koosneks ühest osast kehast, kahest osast keskkonnast ja kolmest osast psüühikast. See on ka põhjus, miks füüsilise haiguse välistamisel saata inimest psühholoogi juurde oma "peaga tööd tegema" või soovitada tal vähem istuda (st keskkonda muuta) ei toimi. See eeldab, et sa saad puuduva osa võrrandist lihtsalt juurde liita ja välja tuleb tervis. Biopsühhosotsiaalne mudel näitab aga, et sa pead kõigi kolme komponendiga tegelema kogu aeg koos, tervikuna, sest nad on üks ja seesama süsteem.

Mida see praktikas tähendab? 

Mudelitega tervishoius ja sellega külgnevatel erialadel kipub olema ka see viga, et kuigi nad on toredad, tihtipeale põhjalikult läbi uuritud ja visuaalselt selgelt esitatud, ei ole alati selge, mida nad praktikas, selles hetkes, kui patsient su vastas istub, tähendada võiks. Mõned mõtted, mis mul on biopsühhosotsiaalset mudelit rakendades tekkinud, loeteluna.

• Aktsepteeri kaebust, millega inimene pöördub, olgu see siis füüsiline, psühholoogiline või sotsiaalne. Kaebus on alati reaalne ja olemas, see on see silt, mille selle inimese aju on tema sümptomite kogumile andnud. Mida rohkem tundub, et kaebuste intensiivsust ja hulka mõjutavad lisaks füüsilistele ka muud (psüühilised, keskkondlikud) faktorid, seda olulisemaks muutub inimese tõlgenduse kaardistamine ja aktsepteerimine. 

• Kuula, mida inimene sulle räägib[2]. Kuulamisel on siinkohal mitu funktsiooni, a) info edastamine - isegi kui kaebused üldplaanis tunduvad tüüpilised ja sa arvad juba teadvat, milles asi, võib alati ette tulla mingeid olulisi, tavapärasest kõrvalekalduvaid detaile; b) inimene saab ennast välja elada, nö üleliigsest lahti, mille järel on suurem tõenäosus, et tal on ruumi ja võimekust võtta vastu uut infot, mida sa talle juurde tahad anda; c) kuulamine, päriselt kuulamine, loob kontakti, suurendab sinu autoriteeti inimese silmis ja tema turvatunnet sinuga koos olles. Turvatunne on aga efektiivse õppimise oluline eeldus; d) nii nagu kirurg ei asu kasvajat märgates seda kohe skalpelliga lõikuma, tuleb ka muude probleemide puhul kõigepealt hinnata, sekkutav koht kaardistada ja ette valmistada ja alles siis, täpselt ja sihipäraselt, sekkuma hakata. Tark ei torma.

• Kuigi igal hetkel ei ole mõistlik kogu tervikuga toimetada ja kõike ei saa osata, st biopsühhosotsiaalne mudel ei tähenda, et arst peaks hakkama sotsiaaltöötajaks või psühholoogiks, võta see hetk, et seletada inimesele tervikut, mitte ainult seda osa, millega sina midagi ette oskad võtta. Seda, kas patsient võtab talle välja kirjutatud ravi, mõjutavad muuhulgas tema emotsionaalne seisund, eneseregulatsioonioskused, koostöö arstiga ja finantsolukord[3]. Nendest kahte on võimalik selgitamisega ja kuulamisega olulisel määral mõjutada. Võimalusel ära jooksuta inimest erinevate spetsialistide vahel -  konsulteeri, vaheta info, koostage inimesega koos ülevaade erinevatest probleemi komponentidest ja viisidest, kuidas nende puhul sekkuda saab, las ta teeb teadliku valiku.

• Kustuta põhjuslikud seosed oma seletusstiilist. Meil ei ole enamasti piisavalt infot, et teada, mis mida täpselt millises suunas mõjutab. 

• Küsi, mida/kuidas inimene su seletusest aru sai. Vajadusel seleta uuesti. Nii saad ülevaate, mis info kohale jõudis (sest kõik kunagi ei jõua) ja vajadusel parandada. Lisaks saad väärtusliku kogemuse, kuidas edaspidi paremini seletada võiks.