Kas meil kõigil on psüühikahäire?

Iga aastaga muutub aina levinumaks see, et inimesed omistavad ise endale erinevaid psüühikahäireid. Järsku on kõik kuskil ATH spektrumil, posttraumaatilise stressihäire või isiksusehäirega. Ja tõepoolest - meil kõigil on probleeme ja tunnuseid, mis ka neid psüühikahäireid iseloomustavad. Enesekohaste küsimustike (nt MMPI[1]) toorskooridest on ka teada, et tõepoolest tänapäeva inimeste skoorid jäävad mitmes osas vahemikku, mida nende instrumentide loomise ajal loeti normiga võrreldes patoloogiliseks. (Kuigi samas, nt suurte longitudinaalsete uuringuandmete põhjal eestlaste EEK-2 depressiooni sümptomid ei ole ajas oluliselt suurenenud, isegi kasutades algset äralõikepunkti 90nendate algusest [2]). See tähendab, et tõepoolest, kui meid hindaks psühhiaater aastast 1950, leiaks ta meil võib-olla suure tõenäosusega olevat mitmeid psüühikahäireid. Kas me aga aastal 2025 tahame sellest mõelda kui psüühikahäirete pandeemiast või ütleb see muutus ja selle laialdane loomus midagi muud meie kui inimeste kohta?

Et sellest paremini aru saada, on mõistlik korraks mõelda, kuidas psüühikahäired üldse kujunesid. Meile tuttaval kujul, sümptomloenditena, fikseeriti psüühikahäired DSM-5 1950nendatel. Need sümptomloendid põhinesid pikaajalise kogemusega arstide kliinilisel kogemusel ja kirjeldasid erinevaid probleemide kogumeid, mida abiotsijatel nähti ja mis nendega töötavate inimeste jaoks üksteisest  eristusid. Hiljem on neid sümptomloendeid empiiriliste andmete abil ühte või teistpidi täiendatud ja ümberklassifitseeritud, ent oma olemuselt on nad pigem väga sarnased sellele, millisena nad tol hetkel alguse said.

Teiseks, loodi nad usus ja teadmises, et nad (või vähemalt osa neist) moodustavad eraldiseisvad bioloogilised nähtused, sarnaselt somaatilistele haigustele, millele tuleviku teadus leiab spetsiifilise ja eristatava tekkemehhanismi. [3, 4]

Praeguseks hetkeks, kus meil on üha rohkem süstemaatiliselt kirjeldavaid andmeid psüühikanähtuste, sh psüühikahäirete sümptomite kohta, võib öelda, et kumbki nendest eeldustest ei ole kinnitust leidnud. Erinevate häiretena klassifitseeritud sündroomidel on palju praktikas kattuvaid sümptomeid ja nad esinevad sageli samaaegselt ning ühe tekkemehhanismi tagajärjel võib erinevatel inimestel tekkida väga erinevaid psüühikahäireid. 

Mida kaasaegsed neuroandmed meile näitavad võiks olla see, et psüühika toimib kui tervik, individuaalne tervik. Inimorganism, kelle omadus see psüühika on, kohaneb oma keskkonnaga ja viisil, mis arvestab tema individuaalseid ressursse ja omadusi.[5] Samal ajal on inimpsüühika teatud omadustega, mis on kõigile inimestele ühised - meil kõigil on tähelepanu, mälu, võime planeerida ja juhtida oma käitumist, võime keelefunktsioonideks. See omakorda tähendab, et kuigi ühest küljest me kõik oleme individuaalsed ja erinevad oma elukogemusest lähtuvalt, on probleemsete valdkondade/funktsioonide hulk meie organismis piiratud. Kui midagi ei toimi nii nagu peaks või keskkonna nõudmised ületavad meie võimekust, tekivad meil kõigil sarnased raskused, nt keskendumisraskused või alanenud motivatsioon midagi teha. Sarnaselt füüsilistele haigustele, kus ükskõik mis pahalane kehasse toimetama on sattunud või kust midagi katki on, tekib meil palavik.

Sellest teadmisest lähtuvalt on üks viis psüühikahäirete kirjeldustest tuttavate probleemide laialdast levikut vaadata kui kohanemist keskkonna nõudmistele/muutustele [6]. Meil kõigil on keskendumisraskused ja enesejuhtimisraskused, sest infoühiskonna infoküllus ja stiimulirohkus ületab inimese olemasolevat ressurssi infot töödelda ja tähele panna. Meil kõigil on isiksusehäirele omased suhtlemisraskused, sest me veedame noorest east alates palju aega ekraanide taga ega omanda seetõttu oskuseid teistega efektiivselt suhelda ega ennast teiste juuresolekul reguleerida. Meil kõigil on justkui traumajärgne stressihäire, sest mida madalam on meie baasvõimekus stressiga toime tulla (sest ressurss juba on ületatud infomüra poolt) ja mida väiksem sotsiaalne toetus ja eneseregulatsioonivõime (sest suhtlemisoskused on piiratud), seda suurema tõenäosusega mõjuvad ka vähem ekstreemsed sündmused kehale nagu trauma ning samad tingimused saavad ka takistuseks traumeeriva sündmuse järgselt normaalse toimetuleku juurde naasmisel.

Kas see on psüühikahäire? Oleneb, mis kriteeriumi alusel me häiret defineerime. Kui definitsiooni aluseks on subjektiivne norm, siis - jah. Indiviidi tasandil on see häire selles mõttes, et ta häirib - igapäevast toimetamist, oma rollide täitmist, ebameeldiva sisetunde kaudu. Kui definitsiooni aluseks on statistiline või kultuuriline norm, siis ei. Sellised reaktsioonid ei ole enam statistiliselt harvad ega kultuurikontekstis ebatavalised. Kui definitsiooni aluseks on normatiivne norm, siis siin on vastus jah/ei. Ühest küljest tõepoolest meie psüühika ei funktsioneeri optimaalsel, “normaalsel” viisil, samal ajal funktsioneerib ta kohanedes keskkonnale, mis on adaptiivse psüühika üks tunnuseid. 

Üks viis seda vastuolu mõista on mõelda, et see on justkui inimpsüühika kui terviku häire, st oleme endale kujundanud keskkonna, millega inimene kui organism ei ole kohanenud toime tulema. Ta kindlasti kohaneb tulevikus, ent need protsessid ei toimu nii kiiresti kui on aset leidnud infoühiskonna areng. 

Aga ka meie, kes me hetkel elame sellest disainitud ühiskonnas, mis ületab inimaju võimekuse piire, saame oma kohanemist toetada. Saame toetada andes endale aru, millised psüühika funktsioonid meil on ja mis on nende piirid ning hoides neid piire, nii palju kui meil vähegi võimalik on. Psühholoogia teab ka nendest piiridest praeguseks nii mõndagi. (Eesti keeles on sellest värvikalt ja praktiliselt kirjutanud nt Jaan Aru oma raamatus “Loovusest ja Logelemisest). Mis meid tõenäoliselt ei aita, on nimetada seda loomulikku (kohanemis)reaktsiooni haiguseks ja üritada seda erinevate ravimite jm meetoditega, mis seda mehhaaniliselt alla suruvad, ära ajada. Sest nii kaua kui keskkonna nõudmised püsivad sellistena nagu nad on, peab meie aju nendega kohanema, st need kohanemisreaktsioonid leiavad alati viisi või teise tagasi tulla.

Viidatud artiklid

[1] Twenge, J. M., Gentile, B., DeWall, C. N., Ma, D., Lacefield, K., & Schurtz, D. R. (2010). Birth cohort increases in psychopathology among young Americans, 1938–2007: A cross-temporal meta-analysis of the MMPI. Clinical psychology review, 30(2), 145-154.

[2] Laidra, K., Reile, R., Havik, M., Leinsalu, M., Murd, C., Tulviste, J., ... & Konstabel, K. (2023). Estonian National Mental Health Study: Design and methods for a registry‐linked longitudinal survey. Brain and Behavior, 13(8), e3106.

[3] Clegg, J. W. (2012). Teaching about mental health and illness through the history of the DSM. History of psychology, 15(4), 364.

[4] Spitzer, R. L., Endicott, J., & Gibbon, M. (1979). Crossing the border into borderline personality and borderline schizophrenia: The development of criteria. Archives of general psychiatry, 36(1), 17-24.

[5] Barrett, L. F. (2017). The theory of constructed emotion: an active inference account of interoception and categorization. Social cognitive and affective neuroscience, 12(1), 1-23.

[6] Sterling, P. (2012). Allostasis: a model of predictive regulation. Physiology & behavior, 106(1), 5-15.