Ma mäletan väga selgelt seda hetke, õigemini seda ühte lauset, mis igaveseks muutis minu suhet sarkasmi ja irooniaga. See oli üks märtsikuu öö, mil ma kohtasin peol inimest, kes, kui ma peaks koostama top 10 inimestest, kes on kõige targemad, andekamad, ägedamad ja mind kõige rohkem mõjutanud, moodustaks sellest esikolmiku. Mina olin peol oma tolleaegse parima sõbraga, kellega ligikaudu 80% meie tavapärasest sotsiaalsest suhtlusest moodustas iroonia, sarkasm, tögamine - nimetage seda, kuidas tahate. Pärast ühte järjekordset sõnasõda kadus sõber kuhugi peomöllu ja mina tabasin enda vastas Inimesele iseloomulikku kulmukergitust, mille tähendus oli mulle hästi teada - kuigi ta kunagi ei hakkaks spontaanselt kritiseerima seda, mida ta kuulis, ei olnud ta kuulduga rahul või ei mõistnud selle vajalikkust. Vastasin kulmukergitusele, et "[Sõbra] kavatsused on selle juures head", mille peale ta lausus: "Vahet pole, mis kavatsused tal on, fakt on see, et ta ütleb sulle halvasti".

Ma teadsin, et tal on õigus.

Uuringud näitavad (vt nt siin), et kui sa kuuled sarkastilist märkust esimest korda, aktiveerub esialgu ainult selle lausungi otsene tähendus. Kui see ei lähe kokku sellega, mida sa inimesest või kontekstist tead või arvad teadvat, analüüsib aju seda lausungit põhjalikumalt ning järeldab, et tegemist oli näiteks sarkasmiga. Igal järgmisel korral kui sa seda sama märkust kuuled, aktiveeruvad korraga nii selle märkuse otsene kui ülekantud st sarkastiline tähendus. Jah, selle märkuse otsene, st negatiivne tähendus aktiveerub alati ka. St iga kord, kui sa inimest sõbralikult mõnitad, sa mõnitad teda, see fakt töödeldakse ta ajus läbi ja salvestatakse sinna.

See, kas inimene sarkastilise osa üldse ära tabab, sõltub päris mitmetest erinevatest faktoritest, millest suurim on kontekst, st lause ülepaisutatuse/ebatõenäosuse määr (nn hyperbole) ja hääletoon. Üllataval kombel pole üldse väga lihtne leida mingit statistikat normaalsete inimeste iroonia/sarkasmi tuvastamistõenäosuste kohta.  Siin näiteks üks tore ülevaade. Uuringutes on sarkasmi/iroonia tuvastamise % inimeste hulgas väga erinev, varieerudes ca 65% juurest kuni 95% juurde (kliinilistel valimitel, nt eelsoodumusega psühhootilisteks häireteks hakkab juba sinna 50% kanti kiskuma).

Kes mind teavad, on ilmselt märganud, et siin ja praegu mina ei ole väga suur sarkasmi ja iroonia austaja. Ma kasvasin peres, kus sarkasm oli emakeel, sama kehtis suurema osa minu sõprade-tuttavate kohta kuni umbes kahekümnendate keskpaigani, seega ei ole mõtet öelda, et ma ei saaks sarkastilistest märkustest "aru" või ei oskaks neid hinnata. Ma armasta(si)n sarkasmi ja asjade (eriti tunnete ja kriitika) mitte välja ütlemist sama palju kui iga teine eestlane -  umbes selle ajani, mil ma hakkasin märkama, kuidas me kõik oleme kõigi jaoks õpetajad, kuidas elu on üks pidev õppimine ja kuidas sarkasm ja iroonia on üks väga ebaefektiivne viis midagi õppida. Kuidas nii?

• Esimene põhjus: Kui sõprade-tuttavatega on teil sama taustsüsteem ja jagatud kontekst, mis oluliselt tõstab nende võimet korrektselt tuvastada ja lahterdada teatud ütlusi irooniaks/sarkasmiks, siis tuttavatel, õpilastel, alluvatel jt on selleks oluliselt vähem kontekstuaalset infot. Mida vähem on inimesel korrektset taustainfot, seda raskem on tal otsustada, kas tegemist on sarkasmi või siira ütlusega.

• Teine põhjus: kui üheks iroonia/sarkasmi funktsiooniks on puhas huumor, nali, stressi/pinge leevendamine, siis väga sageli funktsioneerib iroonia/sarkasm ka ingroupi/outgroupi tekitajana, st iroonia on suunatud mingi inimese/grupi pihta, kes "pole meie" ja kelle tegevuse/öeldu üle nalja heites ja ironiseerides saame tugevdada "meie" ühtsust ja identiteeti. Kuigi must-valge mõtlemine on inimestele väga omane, soodustab see paindumatust, negatiivseid emotsioone, vastandumist, konfliktsust jms, mis ei soodusta just õppimist ega arengut.

• Kolmas põhjus: iroonia/sarkasmi tajumine aktiveerib ajus nii öeldu otsese tähenduse kui konteksti põhjal selle vastandtähenduse/iroonilise tähenduse. See tähendab praktikas kahte asja: a) iroonia/sarkasmi tõlgendamine võtab suhtluses kauem aega kui sama asja otse ütlemine/mõistmine, b) iroonia/sarkasmi mõistmine on raskendatud madalama intelligentsuse, kehvemate täidesaatvate funktsioonidega inimestel ja/või olukorras, kus täidesaatvad funktsioonid on juba hõivatud või nende ressurss ära kasutatud (nt eksamiolukord, pingeline töösituatsioon, tööpäeva lõpus vms). Seetõttu kasutades irooniat/sarkasmi nt eksamiolukorras, ükskõik kui heatahtlikult sa seda ka ei teeks (nt pinge leevendamiseks), on suur tõenäosus, et eksaminandi niigi väsinud ja pingutuse maksimaalpiiril aju töötleb ressursside säästmiseks ainult lausungi otsese tähenduse (mis, mäletatavasti, aktiveerub esimesena).

• Neljas põhjus: Sapir-Whorfi hüpotees või täiesti tavaline semantiliste võrgustike aktiveerimise seaduspära, mis ütleb, et see, kuidas sa keelt kasutad, kujundab selle, kuidas sa asjadest mõtled - mis info on kõige kättesaadavam, mis seosed aktiveeruvad esimesena/koos. Miks ma ei nõustu kunagi ka sellega, et mõnitavad naljad on okei, niikaua kui sihtrühm ise kuulmas ei ole.

• Viies põhjus: Sarkasmi kasutamine on emotsionaalselt vähem haiget tegev, kui sa ütled inimesele midagi halvasti. Positsioonis, kus sa oled õpetaja, tervishoiutöötaja, treener, juht, tööandja vms võimupositsioonil olev isik, ei ole sul reeglina, vähemalt 95% juhtudest vaja ega otstarbekas öelda midagi halvasti. Sinu ülesanne on õpetada ja anda konstruktiivset tagasisidet. Positiivsete asjade ütlemisel tajutakse sarkasmi aga pigem mõnitava ja mitte-nii-tõsiseltvõetavana.

Minu isiklik veendumus on, et väga (liiga) paljudel juhtudel kasutatakse sarkasmi/irooniat üle, kuna puuduvad oskused (või ka julgus, emotsionaalne küpsus) teistsuguseks lähenemiseks. Efektiivsemate oskuste puudumine aga ei vabanda ebavajaliku korduvat kasutamist kui see oma eesmärki ei täida.

- Tahad kritiseerida, aga nii, et teisele väga haiget ei teeks? Ütle, mis ta sinu meelest hästi teeb ja mida võiks veel paremini teha. Tee ettepanek, mida teistsugust ta proovida võiks. Küsi, miks ta teeb nii, nagu ta teeb ja kas seda tulemust saaks veel mingil moel saavutada.

- Tahad õhkkonda vähem pingeliseks/stressi maandada? Räägi mõni nali või tõestisündinud lugu enda kogemusest. Ütle otse välja, et olukord on pingeline (teised ei tunne ennast siis nii üksi), küsi, kas saaksid midagi teha, et poleks. Pane muusika mängima, kaasa teised mingisse tegevusse, mis pole otseselt sellega seotud, miks te seal koos olete, näita enne alustamist mõnda lõbusat koomiksit. Normaliseeri pinget ja stressi (sest see on normaalne ja vajalik), suuna inimesi seda sihtotstarbeliselt kasutama. Räägi mõnest olukorrast, kus ise eksisid või pidid vaeva nägema, et asi õigesti tehtud saaks ja mida sa sellest õppisid.

- Tahad oma kõnet mitmekesistada/huvitavamaks muuta? Kasuta metafoore ja kujundeid - ülal lingitud uuringud näitavad, et nendest saavad ka kliinilised populatsioonid üheselt aru. Vaheta teemat. Kasuta omadussõnu, näiteid, vinjette, jooniseid, pilte, diagramme vms. Tee niisama nalja. Liigne mitmekesisus pole ka voorus - keep it simple.

- Tahad tekitada ühtsustunnet? Minge tehke koos midagi toredat ja väljakutsuvat, selleks küll pole vaja inimesi mõnitada.

*iroonia? sarkasm? mõnitamine? kompliment? objektiivne tagasiside?

Tõmba kõigile õigetele vastustele joon alla.