Motivatsioonist, lihtsalt

Ma ei oska isegi kokku lugeda mitu korda ma olen pidanud istuma ja kuulama, kuidas keegi räägib mulle, et kohe kui tal motivatsioon tuleb, siis ta hakkab tegutsema.  "Mul on kõik viimseni välja mõeldud," ütleb ta, "lihtsalt praegu veel motivatsiooni pole." Millest me räägime, üsna kindlalt olen isegi kunagi midagi sellist väitnud. Praegusele minule kangastub selle peale silme ette pilt Rapuntslist, kes tornis ootab, et keegi teda päästma tuleks.

Kurb (või mitte nii kurb) tõsiasi on see, et motivatsiooni kui sellist ei ole olemas. Motivatsioon pole midagi muud kui dopamiini vallandumine (eelkõige just naalduvas tuumas) vastuseks millelegi, mida me ise teeme. Kui Rapuntsel oma pikka patsi aknast välja ei viska, ei saa päästja ka talle appi tulla. Selleks, et oodatud tulemus juhtuks, peab ta midagi tegema. Ka väga piiratud ressurssidega tingimustes.

Leidsin mina internetist toreda joonise (vt Joonis 1) selle kohta, kuidas motivatsioon töötab, ja tuunisin seda natuke, et oleks ikka segasem. Mida see joonis ütleb? Motivatsioon koosneb kolmes komponendist: pingutusest, tegevusest endast ja lõpptulemusest. Pingutuse ehk siis selle, kas ma kord algatatud tegevust ka jätkan või kordan, määravad ära minu isikuomadused ja oskused, see kui oluline tundub mulle pingutuse potentsiaalne tulemus, kui palju ma usun, et see on üldse saavutatav ja kui palju ma arvan, et selleks pingutama pean ning ka see, kui oluline see pingutus on mõne mulle olulise rolli seisukohalt elus. Tulemuseks nii sisemised kui välimised tasud (loodetavasti), mis siis omakorda määravad edasi selle tegevuse tasuväärtust edaspidi. Kui üks komponentidest ära võtta, siis motivatsioon ei toimi, pole olemas, njetu*, samuti ei ole võimalik minna kohe kolmanda komponendi juurde, kui esimene on vahele jäänud - kui pingutust ei tee, siis tasu ei saa. Lihtne.

Toome ühe näite. Sedakorda trennimaailmast.

Effort ehk esimene pingutus: panen trenni asjad kokku

Tajutud tasu väärtus (value of reward): saan minna trenni, pärast trenni on alati olnud hea olla, trenn ise on ka hea, kohtun inimestega, kes mulle meeldivad, liigun oma eesmärgi poole olla tugev ja terve inimene - tasuväärtus KÕRGE

Tajutud pingutus, tasu tõenäosus (perceived effort, reward probability): olen kogenud treenija, see on mulle harjumuspärane ja meeldiv tegevus, parasjagu ei ole depressioonis, serotoniini tase tavapärane, pingutus MADAL, tasu tõenäosus KÕRGE. (Kõrvalepõige: mina olen viimasel ajal olnud trenni suhtes negatiivselt meelestatud kuna tajutud tasu on olnud MADAL ja mida kauem see kestab, seda suuremaks on läinud ka tajutud pingutus. Ilmselt kui keegi nüüd mõõdaks mu serotoniini taset, siis see oleks varasemaga võrreldes langenud. Serotoniini tase nimelt on tugevalt seotud tasu tõenäosuse alahindamise ja tajutud pingutuse ülehindamisega - üks põhjustest, miks depressioonis inimestel on nii raske tegevusi algatada. No worries, mul siiski veel depressiooni pole)

Iseloomuomadused ja oskused (traits and abilities): olen kogenud treenija, tean, mis ma teen, see ei ole minu jaoks keeruline, mulle meeldib katsetada ja proovida uusi asju turvalises keskkonnas; olen meelekindel, sihipärane, natuke kompulsiivne, hästi kohusetundlik, pessimist, perfektsionist - tajutud pingutus väheneb,  tasu tõenäosus väheneb, tasu väärtus suureneb

Rollitaju (role perception): minu rollide hulgas see, et ma olen naine, kes tõstab raskeid asju ja olen kroonilise valuga inimene, kes suudab ilma valuta treenida, on väga kesksel kohal, see roll võtab olulise osa mu ajast; samuti on minu jaoks treeningul oluline roll vaimse tervise ja psüühika hoidmise ja seega ka mu professionaalse rolli juures. Tasu seega täidab olulisel määral mulle mitut olulist rolli.

Tegevus (performance) siin siis oleks treening ise.

Tulemuseks siis

Sisemine tasu (intrinsic reward) = kõrgenenud endogeensete opioidide ja dopamiini tase, mida me kogeme subjektiivse rahulolu ja mõnutundena, parimal juhul isegi kergelt eufoorialaadne seisund, identiteedi/mulle olulise rolli kinnitamine (Kõrvalepõige kaks: kui minu jaoks on oluline roll olla "naine, kes tõstab raskeid asju" ja "suudab ilma valuta treenida", siis võib mõelda, mis juhtub minu sisemise tasuga kui ma a) ei suuda tõsta enam nii raskeid asju kui varem ja/või b) kogen treenides valu. Langeb oluliselt ilmselt, jah.)

Väline tasu (external reward) = nii otsene kiitus kui ka nt suurenenud jõunäitajad, minu puhul ilmselt ka valu puudumine

Mida me ise paneme tähele on see sama, et "tundsin küll ennast peale trenni paremini", mis omakorda suurendab edaspidi tajutud tasu väärtust ja tasu tõenäosust, mis omakorda tähendab, et edaspidi vallandub esimese pingutuse peale dopamiin kiiremini ja/või suuremas koguses. Mis omakorda tähendab seda, et järgmine kord on sama tegevuse alustamine lihtsam - ma olen motiveeritud, ajee - motivatsioon on lõpuks saabunud!

Aga. Kui ma esimest pingutust ei tee, jääb kõik see olemata. Ei inimene, tema keha ega ükski selle eraldiseisev osa, sh aju, ei toimi väljaspool füüsikalist maailma, ka meile sh motivatsioonile kehtivad füüsikaseadused ühtmoodi muu mateeriaga. Meenutagem siinkohal kooli füüsikatunnis kindlasti korralikult pähe õpitud energia jäävuse seadust, mille kohaselt energia ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt kehalt teisele.

*Motivatsioon ei teki ega kao, ta võib vaid muunduda ühest liigist teise ning kanduda ühelt tegevuselt teisele 😉