Oma karjääri alguses tegeles positiivse psühholoogia isa Martin Seligman koerte piinamisega. Küll mitte niisama, vaid kõik õilsa teaduse nimel. Üks tema fundamentaalsemaid, teadusklassikasse kuuluvamaid uuringuid on Seligmani ja Maieri 1967.aasta katse, mis nägi üldises plaanis välja järgmiselt. Mehed võtsid kolm gruppi koeri: Grupp A fikseeriti rihmadega ja anti neile elektrilööke, mida nad said ise peaga paneeli peale vajutades ära lõpetada; Grupp B fikseeriti rihmadega ja anti neile elektrilööke, aga kui nad peaga paneeli vajutasid, kestis elektrilöök edasi; Grupp C oli kontrollgrupp ehk siis nendega ei tehtud midagi. Grupp B sai ajaliselt kokku sama palju elektrit kui grupp A. 24 tundi hiljem pandi koerad aedikusse, mille keskel oli piire. Seejärel anti neile uuesti elektrilööke, millest nad pääsesid, kui hüppasid üle piirde. Grupp A ja Grupp C õppisid suhteliselt võrdse kiirusega üle piirde hüppama, et elektrilöögist pääseda. (Normgrupis siiski oli üks koer, kes ei õppinud) Grupis B ei suutnud 75% koertest õppida elektrilöögi eest ära hüppama, sh isegi kui mõni koer neist juhuslikult korra proovis ja hüppas, siis järgmisel elektrilöögi ajal istus ikka vaikselt aedikus edasi ja kannatas. Katset korrati grupi B nende75% koertega, kes elektrilöögi eest ära hüppama ei õppinud, 7 päeva hiljem uuesti ja täpselt samade tulemustega - mitte ükski neist koertest ei õppinud elektrišoki eest ära hüppama.** See on fenomen, mida kliinilises psühholoogias teatakse õpitud abituse nime all.

Kuna kahte eksperimentaalgruppi eristab peamiselt kontrolli omamine ebameeldiva stiimuli (siin siis elektrilöök) jätkumise üle, on seda peetud peamiseks õpitud abituse kujundajaks. Olenevalt olukorrast, sh sellest, kas stiimul on rohkem füüsiline või nt abstraktsemat laadi, võib vahendajaks olla nii reaalne kui ka tajutud kontroll.

Käitumuslikult ehk siis välisele vaatlejale jälgitavalt iseloomustab õpitud abituse gruppi ehk kõige rohkem käitumuslik passiivsus - need loomad isegi ei ürita enam midagi teha, ka tingimuses, kus midagi teha saaks ja isegi kui see on neil korra õnnestunud. Ent näidatud on, et muutuvad ka emotsionaalsed protsessid, sh tekivad depressioonile sarnased sümptomid (meeleolu langus, huvipuudus, muutused unes ja söögiisus), muutub lihtsamaks tingida* hirmureaktsiooni ja võib suureneda ka agressiivsus (Vollmayr & Gass, 2013)

Õpitud abituse kontseptsiooni pealt on üritatud luua erinevate häirete mudeleid, neist tuntuim ilmselt depressiooni oma ja uusim, mille leidsin, nt multiple sclerosise mudel. Õpitud abituse kontseptsioonist on hiljem edasi arenenud õpitud lootusetus, mis on mitmetes uuringutes olnud hea suitsidaalse käitumise ennustaja; ning positiivse psühholoogia võtmes juba learned resourcefulness, mis võiks siis eestikeeli olla äkki õpitud leidlikkus? :) Õpitud abituse põhjal loodud häiremudeleid on palju kritiseeritud, et need on suurelt jaolt loommudelid ja ei suuda ära seletada nt kogu depressiooni olemust ja mehhanismi ning ma kipun sellega ka pigem nõus olema. Minu meelest kogu õpitud abituse suur pluss on see, et ta on nii konkreetne spetsiifiline fenomen, mille teket ja seega ka väljajuurutamist on seega hea kirjeldada ja mõõta. Nagu katsedki näitavad, ei teki seda aga kõigil (nagu ikka kipub olema) ja kindlasti ei saa hõlmata kogu depressiooni mehhanismi (kasvõi nt kognitiivse komponendi teket).

Miks mulle Seligmani õpitud abituse katse nii väga meeldib on see, et ta annab väga dünaamilise ja kergelt metafoori maigulise mudeli, kuidas kroonilistest haigustest mõelda. Siin pole väga tähtis mu meelest eristada, kas me räägime depressioonist või seljavalust, kuigi krooniline valu on muidugi kõige lähedasem katse enda elektrilöögi tingimustele ja nii.

Tervishoiutöötaja, kes puutub kokku kroonilise haigusega patsiendiga, esimene ja peamine ülesanne on saada patsient hüppama üle piirde ehk siis käituma nagu normaalne loom ebameeldivas olukorras, millest on väljapääs - otsima väljapääsu. On üksikud optimistid, kelle puhul see pole üldse küsimus - sel juhul, palju õnne! Oot, aga miks ta vastuvõtule pöördus...?

Enamasti on inimesel üks või mitu põhjust, miks ta ei hüppa või on hüppamisest loobunud.

a) ta ei tea, et on kuhugi hüpata. See on oluline koht: infopuudus, segadus, teadmatus. Seda punkti tuleks alati hinnata ka väga kompetentsena näivate ja/või kogenud patsientide puhul. Oluline ka arvestada seisundit - meie mälu iseärasuste tõttu nt teatud emotsionaalsed seisundid piiravad oluliselt juurdepääsu erinevatele mälestustele/teadmistele. Psühhosomaatiliste häirete ravi uuringud näitavad üheselt, et ükskõik milline seletus oma haiguse ja sümptomite (taas)tekke kohta on parem kui seletuse puudumine, seega - aita inimesel luua oma narratiiv või lugu või seletus selle kohta, kuidas ta sellesse olukorda sattus. Uuringu metafooris on see justkui piirde ehitamine aediku keskele, mis jagab pindala selleks kohaks, kust saab elektrilööki ja selleks kohaks, kus ei saa. Sageli tehakse see viga, et loetakse inimesele ette nimekiri erinevatest põhjustest, miks sellised kaebused tekkida võivad. Eksole, ega tihti ju ei teagi täpselt, miks just nüüd just nii juhtus. Küsi, kas mõni neist seletustest tundub inimesele tema kohta käivat või tõenäolisem kui teised.  Ka seletus, milles sina spetsialistina ei ole 100% (ega võib-olla isegi 50%) kindel või mida sa ei saa teaduslikult tõestada on parem kui seletuse puudumine. Aita inimesel seostada mõni nendest teoreetilistest võimalustest oma kogemusega. Seletuse eesmärk pole siin ju niivõrd välja selgitada, miks elektrilöök tuleb, kuivõrd kaardistada maad, millal/kus ta ei tule.

b) ta ei usu, et tema saab midagi teha selleks, et oma olukorda muuta. See on inimene, kes teab, et elektrilöögi vaba ala on olemas, aga sinna peab teda laskma keegi teine või on ta välja mõelnud, et eksperimentaator saab ühe nupuvajutusega selle lõpetada. Ehk siis inimene, kes tuleb vastuvõtule selleks, et spetsialist ta "korda teeks". Mitte just kuigi jätkusuutlik variant, eriti kui "korda" pole midagi justkui teha. Alustame punktist a) - milline on narratiiv ja inimese enda osa selles? Kas me oleme piirde ikka ehitanud selle aia sisse, kus inimene on või asub see kuskil väljaspool? Vajadusel luua uus seletus ehk siis ehitada koos piire, millest ta saab ise üle hüpata. Kontrolli tagasi andmisega saab väga hõlpsalt alustada sealsamas vastuvõtul - okei, võib-olla inimene ei kontrolli oma sümptomeid või suurt osa sellest, mis toimub väljaspool kabinetti, aga sa saad anda talle kontrolli selle üle, mis toimub vastuvõtul. Mida ta tahab? Kui ta tahab rääkida, las räägib; tahab harjutusi - teeme!; tahab infot - palju kulub; tahab emotsionaalset/sotsiaalset tuge - oleme inimesed, pakume; tahab lihtsalt turvalist kohta, kus olla - ka seda saab. Minu isiklik kogemus ütleb, et ka päris passiivsed inimesed muutuvad üsna lühikese ajaga sellistes tingimustes oluliselt autonoomsemaks ja aktiivsemaks (eeldusel, et siin on päriselt õpitud abituse probleem, mitte mõni tõsisem psüühikahäire). Siis on oluline märgata ja positiivselt kinnitada* tema enda initsiatiivi. (Jah, patsiendil ei ole alati õigus. Aga see, et ta tahab ja julgeb mõelda ja katsetada on vägagi tunnustamisvääriline!) Ja sealt saab juba vaikselt edasi liikuda oma seisundi/keskkonna/käitumise kontrollimise juurde.

c) õpitud abitus on juba välja kujunenud ehk siis inimene on viibinud pikemat aega/korduvalt olukorras, kus ta ei ole saanud negatiivset kogemust kontrollida ja on loobunud proovimast. Kui punkti b inimene ei ole veel proovinud midagi teha ja seega tal puudub nii kinnitav kui ümberlükkav kogemus oma kontrollivõime kohta, siis punkti c inimene on korduvalt proovinud ja saanud kinnitust, et ta ei saa oma olukorda kontrollida. Siin puhul on kõige olulisem kontakti loomine. See on puuri nurgas istuv värisev hirmunud koer, kes ei võta pilkkontakti, ei liiguta väga palju ja ei lase kedagi endale ligidale. Ei maksa lasta ennast sellest metafoorist petta - päris elus võib su ees seista naeratav ja intelligentne inimene, ega ilmaasjata ei jää nii suur osa depressioonist märkamata, aga õpitud abitus on kõnes enamasti selgesti tuvastatav kui "mitte miski ei aita", "ma olen kõike proovinud, aga ikka...", "see tuleb nagunii uuesti", "iga kord on nii olnud". Sisuliselt on see lõputu variatsioon teemadel "jah, aga...". Sinu eesmärk on a) võtta omaks ja aktsepteerida, et kõik see halb ja ebaõnnestumine on olnud, b) suunata vestlust teemale "jah, ja nüüd edasi...". Kontakti loomise aluseks on aktiivne kuulamine - nii veider kui see ka ei ole, siis kuulamine on siinkohal sekkumine. Sa ei tee midagi, sa ei anna midagi juurde, sa ei manipuleeri ega muuda ega paranda. "Ainult" kuulad. Seda sammu vahele jättes on siin väga lihtne teha rohkem kahju kui kasu. Võimalusel saad aktiivse kuulamise peegeldamise faasis sõnastada kõik "jah, aga"d ümber "jah ja"deks ja kuulata, kuidas kõne muutub. Kui sulle tundub, et kontakt on loodud (see on suuresti tunde küsimus), siis võid killu kaupa proovida anda inimesele uut infot ja küsida/kuulata, kuidas ta sellest aru saab. Kui tundub, et vaatab otsa, kuulab ja on valmis infot vastu võtma, võib minna tagasi punktini a ja liikuda sealt edasi punktini b.

*Terminid "tingima" (ingl k. conditioning) ja "positiivne kinnitus" (ingl k positive reinforcement) pärinevad siis käitumuslikust psühholoogiast. Tavakeeles võib need iseenesest julgelt asendada sõnadega kujundama/tekitama ja tunnustama/kiitma.

**Väidetavalt raviti kõik koerad ka depressioonist terveks ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni kuskil farmis, aga jumal seda teab muidugi