Praegu (juba mõnda aega) on väga kuum teema lähtuda absoluutselt kõigis otsustes teaduslikest uuringutest ja nende tõenditest mingi meetodi/tehnika/ravimi efektiivsuse kohta. Mis on tore, sest nagu ma ikka inimestele seda lühidalt seletan - kui meil on valida, kas lähtuda 1 (2,3...) inimese kogemusest või mitmesaja inimese kogemusest, siis vähemalt minu talupojamõistus peaks seda viimast mõistlikumaks (mitte kaugelt veatuks, et te ei arvaks). Sellel lähenemisel on ka aga mitu probleemset kohta, millest üks ja mitte väike on see, et enamusel inimestest puudub realistlik arusaam sellest, misasi on teaduslik meetod ja mida selle põhjal üldse öelda või järeldada saab. Teine probleemne koht on see, et publitseerimisele orienteeritud akadeemia ei ole motiveeritud olema läbipaistev, arusaadav ja praktiliselt rakendatav, millest tekib publikatsioonidesse palju näiliselt väikseid vigu, mis võivad aga praktikasse rakendamisel olla määrava kliinilise tähtsusega. (Tõstab käe, kes teavad, mis vahe on statistilisel ja kliinilisel olulisusel.) Siinkohal teile üks hästi tore artikkel, mis on üksipulgi lahti harutanud selle, kuidas ülevaateartikli koostamisel tehtud valikud on mõjutanud saadud tulemusi (ja mis võiks olla alternatiiv) selles, kuidas treening võiks mõjutada depressiooni sümptomaatikat. Mulle tohutult meeldib selle autori järeldus, olgu see siinkohal tsiteeritud:

 In closing, it could be argued that, while the clinical value of the systematic review and meta-analysis by Cooney et al., 2013 and Cooney et al., 2014 is questionable, its educational value is undeniable. The review represents an excellent example of how methodological decisions by researchers can crucially alter the outcome. The main lesson for clinicians, students, referees, editors, systematic reviewers, guideline developers, and policymakers is that the mechanisms that can alter the outcome are not necessarily complex, esoteric, or outside the capabilities of individuals equipped with at least a modicum of knowledge and analytic skill. Therefore, perhaps the most essential prerequisite for effective critical appraisal is the realization that published conclusions, no matter how definitively stated and regardless of the prestige of the journal in which they appear, must always be carefully scrutinized rather than passively accepted.   

 Ekkekakis, P. (2015). 

Teaduse eesmärk on lihtsustada, üldistada, võtta lahti ja süstematiseerida kompleksseid nähtuseid. Seetõttu peab arvestama, et ükski eksperimendi tingimus ei vasta "päris" elule. Me välistame komorbiidsuseid (aga elu ongi üks suur komorbiidsus), me viime läbi ainult ühe sekkumise korraga, me võtame uuringusse ainult teatud omadustega uuritavad, me...

Näiteks, oled sa kunagi mõelnud, mida tähendab "excercise" keskmise uuringu kontekstis? See tähendab WHO rahvusvahelisi liikumissoovitusi ehk siis midagi a la 30 minutit kõndimist päevas. Kas sa tead, millist vaeva peab nägema teadlane selleks, et tal lubataks uuringu käigus läbi viia midagi kasvõi kraad kangemat sellest, et saaks olla 100% kindel, et uuringu ajal ei juhtu uuritavaga midagi (aga elu...)?

Või oled sa kunagi mõelnud selle peale, et kui me võrdleme uuringus näiteks tingimusi ravim x vs ravim x+treening, et viimase puhul nende kahe mõju ei ole kumulatiivne, me ei saa neid liita ega lahutada, nende koosmõju on meile teadmata suunaga, millel võib-olla pole meile ühtegi sõnastatavat või mõistetavat kuju (nt lineaarne, tsirkulaarne, perpendikulaarne)?

Või et näiteks progressiivset lihaslõdvestust ei saa äkki lugeda passiivseks sekkumiseks (st kontrolltingimuseks), sest see eeldab lihaste pingutamist enne lõdvestust, mis võib produtseerida täiesti mõõdetavat treeningefekti?

Või et kui me võtame hooldekodus eakad ja paneme nad päevas abivahendiga mööda koridori kõndima (milleks neid peab abistama ja juhendama), siis kas see on treening või teraapia? Kas me üldse saame neid kahte eristada?

Sest kui me saame nt tulemused, et treening (aga me räägime siin juhendatud, kontaktsest treeningust, mida uuring ju alati on) on statistiliselt depressiooni sümptomaatika vähendamises efektiivsem kui teraapia, siis kas me saame seda öelda? Sest kui me teame (ja me teame, eks), et teraapia efektiivsusest kõige suurema osa (ca 35%) moodustavad mittespetsiifilised terapeutilised faktorid (st soojus, empaatia, tingimusteta positiivne suhtumine), siis kas need ei kuulu ka mitte hea treeningu/treeneri juurde?

Tervishoius, treeningus, psühholoogias (üldse, elus...) ei saa mu meelest kunagi öelda, et me teame asju. Meil on hüpoteesid. On teaduslikult toetatud hüpoteese, on haritud hüpoteese, on kliinilisel kogemusel põhinevaid hüpoteese, on talupojamõistusest lähtuvaid hüpoteese, ja fantastilisi, ja loomulikult nende kõigi kombinatsioone. Teaduslik meetod on üks viis informatsiooni, sensoorset kogemust, süstematiseerida - ta on mõtlemise vorm, mitte sisu; vahend, mitte eesmärk. Ja nagu vahenditega ikka, enne kasutamist, tuleb neid tunda - häid ja halbu, võimalusi ja piiranguid - et mitte kasu asemel teha kogemata kahju. Suurim kahju, mida teaduslik meetod teeb, on see, et ta piirab (et mitte öelda halvab) praktikuid tegutsemast - sest pole piisavalt tõestatud, sest pole piisavalt kindel, sest uuringuid pole tehtud. Kui sul jõusaalis kangi ei ole, siis kas sa laiutad käsi ja kõnnid koju või sa võtad selle asemel näiteks sangpommi? Või ehitad ise endale kangi? Või vahetad harjutust ja kasutad oma keharaskust? Kui sul uuringuid ei ole, siis... Kui su hüpotees ei leidnud kinnitust, siis...

Teaduslik meetod on oma olemuselt protsess, ta ei saa kunagi valmis. Me ei saa kunagi öelda, et nüüd on kindel. Teaduslik meetod on sari eksperimente, millest mõned kinnitavad, mõned lükkavad ümber, ja me näeme kogu aeg ainult osa sellest tervikpildist, vaatame läbi lukuaugu. Aga see on kõige laiem teadaolev nägemisväli, mis meil on, ja parim, mis me teha saame, on tegutseda sellest lähtuvalt, ja kohandada oma käitumist paindlikult kui pilt muutub. Täpselt nii nagu me läheme hommikul majast välja ja kõnnime/sõidame tööle, kuigi on reaalne võimalus, et tee peal võib mõni auto meile otsa sõita või muud ootamatut, tuleb (ja on mõistlik!) meil ka tervishoitöötajatena tegutseda ebaselges, vastuolulises või üldse puudulikus infoväljas parima teadaoleva info põhjal. The best you can is good enough, nagu juba Radiohead laulis. Lihtsalt ole kindel, et see on sinu parim, st et sa kasutad nii oma haridust, kliinilist (ja isiklikku) kogemust, loomingulist mõistust kui teaduslikku meetodit ja selle summeeritud tulemusi, mitte ainult ühte või kahte neist.