Ilmselt küll üks kõige sagedasemaid küsimusi, mida täiesti erinevates valdkondades, erinevate inimeste suust kuulda võib, on: kuidas leida motivatsiooni. Sellest, kuidas motivatsioon tekib ja miks teda oodata pole mõtet (aga leida võib küll), olen kirjutanud eelnevaltki, nt postituses Motivatsioonist, lihtsalt. Kui selles postituses sai ehk rohkem keskendutud sellele variandile, kus inimene väga midagi ei tee ja seetõttu motivatsioonisüsteem laisaks ja inaktiivseks muutub, siis täna keskenduks pigem selle teisele äärmusele - kui eesmärke, soove ja nende nimel tegutsemist on liiga palju.

Psühholoogias on juba mõnda aega (1920-30nendatest) teada selline fenomen nagu Zeigarniku efekt, mis kannab leedu uurija nime, kes avastas, et saavutamata jäänud eesmärkidel on komme tahtmatult meie mõtetesse tungida ja sellega meie niigi piiratud tähelepanuressursse hõivata. See on see, miks pingelisematel perioodidel (või ka vähem pingelistel, kuidas kellelegi), on raske ühele ülesandele keskenduda, sest kogu aeg hüppab pähe mingi järgmine asi, mida "tegelikult peaks tegema" või mis veel edaspidi tegemist vajab, või miks mitte ka kunagisest ammusest ajast laokile jäänud on. Et aga tähelepanu suudab fookustada hetkes ainult ühte asja, lõppeb see tavaliselt sellega, et suures plaanis sa ei keskendugi millelegi, vähemalt mitte piisavalt pikaks ajaks, et see tehtud ka saaks. Mistõttu tegemata asjade nimekiri kasvab veelgi ning sellega koos ka nende sekkuv mõju tähelepanule.

Seega pole imestada, et aastaid hiljem on selle efekti ja eelkõige selle haldamise võimalused võtnud uurida psühholoog, kes eelkõige on tuntud oma tahtejõu ja motivatsiooni uurimuste poolest, Roy F. Baumeister nimelt, kelle populaarteaduslik raamat sel teemal ka eesti keelde tõlgitud[2]. Oma elegantselt kavandatud uurimuste seerias, mille tulemused on muljetavaldava põhjalikkusega raporteeritud artiklis Consider It Done! Plan Making Can Eliminate the Cognitive Effects of Unfulfilled Goals[1] jõuab ta kaasautoriga järeldusele, et lahendus pooleliolevatest asjadest tingitud sekkuvate mõtete neutraliseerimiseks on õige lihtne. Selleks on vaja kõigest kolme komponenti:

1. mõtle poolelioleva eesmärgi peale

2. jõua järeldusele, et selle eesmärgi saavutamine on sinu jaoks oluline

3. koosta detailne plaan, mida, millal, kus, kuidas sa saad teha selle eesmärgi poole liikumiseks - stiilis kui juhtub X, siis mina teen Y (nt pärast viimase patsiendi raporti kirjutamist lähen trenni)

Plaani tegemisega on su ajju justkui kirjutatud skript, mis toimib ettenähtud tingimustel automaatselt. See omakorda tähendab, et sa ei pea oma tähelepanuressursse sellele enam kulutama ja saad neid edukalt rakendada millekski muuks. Kuna sa nüüd suudad oma tähelepanu päriselt ka fookustada ja fookust säilitada, paraneb su sooritus ja oluliselt suureneb tõenäosus, et mõni asi saab ka päriselt tehtud. Lisaks on leitud, et detailseid plaane koostanud inimesed jõuavad oluliselt suurema tõenäosusega oma eesmärkideni võrreldes nendega, kes ainult eesmärgist mõtlesid. Küll kehtib see ainult enda jaoks oluliste eesmärkide puhul. Näiteks kui sa ikka ei pea trenni tegemist üldse oluliseks, siis ei aita ka kõige detailsem plaan sul sinna trenni jõuda. Sel juhul võid asendada sammu kaks sellega, et tunnistad endale ausalt, et see pole sinu jaoks oluline eesmärk ning seetõttu pole sul mõtet ka selle peale pidevalt oma ressurssi raisata. Mõtle milleks sul seda trenni vaja oli - ehk on mõni muu viis, kuidas soovitud eesmärki (parem tervis? ilusam välimus? uute inimestega kohtumine? naise näägutamise vähendamine?) saavutada?

Märkuse ja pisikese hoiatusena olgu öeldud, et plaani tegemise juures ei maksaks liialt keskenduda oodatud positiivsele tulemusele - see kipub eesmärgi pigem deaktiveerima ning soodustama prokrastineerimist ja eesmärgiga mittekooskõlalisi käitumisi. Ilmselt sekkub siin meie aju tore omadus, mistõttu ta väga hästi ei erista kujutlust tegelikkusest - kui sa väga põhjalikult kujutad ette, et soovitud eesmärk on saavutatud, siis ta jääbki seda uskuma ning lubab endal asja lõdvalt võtta.

Kindlasi tasub kaaluda ka Zeigarniku efekti positiivseid omadusi. Eelkõige näiteks loomingulise protsessi juures, kus poolelioleva töö pidev tagaplaanil töötlus ja aeg-ajalt spontaanne aktiivses tähelepanus aktiveerimine viib tõenäoliselt hoopis parema tulemuseni. Samuti võib seda efekti tahtlikult kasutada ka meeldetuletussüsteemina. Nagu igal meie aju "veidrusel" on ka sellel oma plussid ja miinused - häirivaks muutub ta siis, kui me ei tunne teda ära ega taju võimalusi tema suunamiseks.

[1] Baumeister, R.F, Masicampo, E.J. (2011) Consider It Done! Plan Making Can Eliminate the Cognitive Effects of Unfulfilled Goals. Journal of Personality and Social Psychology, 101(4), 667-683

[2] Baumeister, Roy, E, Tierney, John (2012). Tahtejõud. Inimese suurima tugevuse taasavastamine. Kirjastus Tänapäev, tõlkija Marja Liidja