Mitte igasugune tähelepanuraskus ei ole ATH*

Tähelepanu ei ole üks protsess meie ajus. Mõelgem korraks selle peale. See, et keeles on olemas üks sõna mingi nähtuse jaoks, ei tähenda, et see bioloogiliste protsesside tasandil tegelikult ongi üks terviklik nähtus. Kognitiivses psühholoogias aga ka kliinilises psühholoogias uuritakse tähelepanu all väga erinevaid asju - meil on võime tähelepanu fookustada, tähelepanu säilitada, tähelepanu ümber lülitada, samuti selektiivne tähelepanu ja jagatud tähelepanu. [1, 2] Kõiki neid justkui mõõdetakse erinevate testidega (mis aga tegelikult ei saa kunagi neid üksteisest eraldi hinnata) ja enamus meie teadustööde leidusid nende üksikfunktsioonide kohta põhinevad samuti testidest lähtuval (teoreetilisel) eristamisel. Nii nagu me ei saa hästi tähelepanu erinevaid vorme üksteisest eristada, ei ole need erinevad tähelepanud selgelt eristatavad ka teistest psüühika funktsioonidest nagu näiteks töömälu või täidesaatvad funktsioonid. Nagu eelmises postituses rääkisime - psüühika funktsioneerib kui tervik. (Pro tip: järgmine kord tähelepanu kohta artiklit lugedes võid endale küsida, kas seal oli defineeritud, mis tähelepanu on, ja kas see oli sama definitsioon, mis eelmises või järgmises artiklis, mida lugesid:)

See, mida me oma igapäevaelus ja mitteteaduskeeles tajume tähelepanuraskusena, ei ole alati tähelepanuprotsessidest tingitud probleem. Me ütleme, et meil on raskuseid keskendumisel kui me loeme raamatu lehekülge, ent pärast ei mäleta loetut (kas see oli tähelepanu, töömälu või mälust ammutamise probleem?), kui läksime teise tuppa aga tee peal unustasime, mida sealt tuua tahtsime (märkame siin sõna unustama, miks see ei ole mälu või hoopis planeerimisvõime probleem?), kui ei suuda sõbra jutule keskenduda, sest pea on muid mõtteid täis või telefoni teavitused tõmbavad iga natukese aja tagant tähelepanu endale (kas see on tähelepanu või täidesaatvate funktsioonide probleem?) või ka siis kui lükkame ebamugavate või raskete tegevuste tegemist edasi (kas see on äkki hoopis emotsiooniregulatsiooniprobleem?). Tegelikult ei ole need tõenäoliselt isegi mõistlikud küsimused, mida küsida, sest kui psüühika toimib nagu tervik, on võrdlemisi paratamatu, et kui ühel osal on mingil põhjusel suuri raskuseid, saab ka teine (teised osad ja tervik ka) mõjutatud. Ent see, et märkame või oskame kirjeldada (või meil on keeles väljendid selle jaoks) mingit laadi probleemi, ei tähenda jällegi, et see on tegelik probleemi allikas.

Tähelepanuraskused tekivad erinevatel põhjustel. Kõik ilmselt oleme märganud, et kui oleme öösel väga kehvasti maganud, on järgmisel päeval kõigi tähelepanuprotsessidega raskuseid . Samamoodi siis kui nälg on väga suur või näiteks kehatemperatuur normist kõrgem. See tähendab, et tähelepanuprobleemid võivad tekkida bioloogilistel põhjustel -  kui kehal pole piisavalt ressurssi keskkonna nõudmistega toimetulekuks (sest ressurss on mingil põhjusel madalam). Tähelepanuraskused võivad tekkida ka siis kui sissetuleva info tulv ületab meie aju võimekuse korraga infot hallata või töödelda. Meil kõigil on mingi vahemik, mille sees oleme võimelised hästi toimetama (vt ka Joonis 1) ja kui see võimekuse piir ületatud saab, meie toimetulekuvõime langeb (ka arvuti jookseb kokku kui liiga palju programme korraga käivitada) - see võib juhtuda näiteks kui oleme muremõtetest hõivatud, võtnud endale korraga liiga mitmeid (või keerukaid)  tööülesandeid või tõesti ka seetõttu, et telefonid ja internet pommitab meid pidevalt igasuguse informatsiooniga, millega kursis olemine tundub vajalik. Samamoodi võivad aju ressursi üle koormata ka erinevad patoloogilised seisundid/sümptomid, mis ei ole otseselt tähelepanuhäirega seotud, nt ärevus, sundmõtted või pealetükkivad traumamälestused. Muidugi võivad tähelepanuraskused tekkida ka sellest, et inimese närvisüsteem on kujunenud normist oluliselt madalama tähelepanusüsteemi töövõimekusega ja teda koormavad ka väga tavalised või väikesed nõudmised üle - see on seisund, mille kirjeldamiseks ATH diagnoos välja mõeldi. Ent see moodustab väga väikese osa tänapäeval laialt levinud tähelepanuraskustest.

Kuna tähelepanuraskused on enamusel juhtudel ressursi puuduse tunnus - kas siis kogu keha tervikuna või psüühika septsiifilisemalt - on efektiivseks sekkumiseks ja lahenduse leidmiseks vajalik ka sekkumine kas ressurssidesse või nõudmistesse ja nende tasakaalu. Ravimid saavad ainult lühiajaliselt seda ressurssi toetada, sest inimorganism on väga õppimisvõimeline - kui ta saab aru, et ressurssi on rohkem, hakkab ta vaikselt ka endalt jälle rohkem nõudma ja jõuab sageli samasse punkti tagasi kust ta alustas. Seda juhul kui ta ei ole mõistnud oma tähelepanupuudulikkuse põhjuseid ja seda mehhanismi muutnud. Kui tähelepanupuuduse põhjuseks on näiteks ressursse kulutav pidev ärevus, muremõtted või nt traumamälestused, võib ravimitega ressursi suurendamine anda hoopiski tugeva tagasilöögi - nüüd on veel rohkem ressurssi muretseda või minevikus toimunut läbi mängida. (Tegelikult kehtib sama loogika ka teiste psüühikahäirete, mitte ainult tähelepanuraskuste puhul).[3]

See on ka põhjus, miks mulle ei tundu mõistlik tähistada täiskasvanuna närvisüsteemi ülekoormamisest tingitud tähelepanuraskust sama diagnoosiga, mis närvisüsteemi arenemise käigus kujunenud normist madalamat tähelepanuressurssi. (Füüsiliste haiguste puhul on diabeet siin nt hea analoog, kus  I tüüpi diabeet ja II tüüpi diabeet on diagnoosidena selgelt eristatud).  Efektiivne sekkumine nende raskustega toimetulekuks on erinev ja ka võimalik prognoos väga erinev. Samuti ei poolda ma isiklikult normaalsete, paratamatute protsesside sildistamist häireks (kuigi kui jälle diabeedi analoogiat vaadelda, siis kui sellel on tervisele väga laastavad tagajärjed, siis on see vahest siiski mõistlik. Sest ka II tüüpi diabeedi esinemise hüppeline tõus on suure tõenäosusega inimkehade adaptiivne reaktsioon üldise toidukoostise muutustele). Tähelepanuhäiretel, mis tekivad infoülekülluse või selle tõttu, et me (või meie tajutud ühiskond) ootame endalt sooritust, mis on inimpsüühikale ülejõukäiv, on harva endal inimesele laastav mõju. Kahju tekib enne seda, sellest protsessist, mis ka tähelepanuprobleemi esile kutsub.

Siin on aga oluline meeles pidada, et see, et miski ei ole patoloogiline või psüühikahäire, ei tähenda, et inimesel ei võiks olla sellega raskuseid või et ta ei vääriks selles osas abi, et olukord paraneks. See abi on olemas. Aga mitte tableti kujul, nii ebamugav kui see ka pole. Sarnaselt jälle on ka II tüüpi diabeet sageli elustiilimuutustega pööratav ja ilma elustiilimuutusteta sama sageli halvasti ravimitega üksi kontrollitav. Positiivse poole pealt, on see samas lihtsate vahenditega teostatav ega nõua tegelikult isegi aastatepikkust teraapias käimist.Sellest, kuidas see abi välja võiks näha, mõnel järgmisel korral. Ja kui tähelepanuprobleemi allikaks on mõni muu kas füüsiline või psüühikaprobleem, tuleks leida sellele kohane ja efektiivne sekkumine, mitte ravida kaudset tagajärge.

Tähelepanuhäire on mitmes mõttes nagu palavik - ta on silmatorkav ja inimeste poolt väga vähest teadmist vajav sümptom, mida osatakse enamasti raporteerida, ent ta ei ole haigus ise. See, mis palavikku tekitab, tuleb spetsialistil põhjaliku uurimise tulemusena välja selgitada ja inimesel endal on harva hea võimekus selles osas ise selgusele jõuda. Ning väga harva on palaviku põhjuseks see, et temperatuuriregulatsiooni juhtkeskus ajus ei tööta nii nagu peaks.

*ATH = aktiivsus-tähelepanuhäire

Viited

[1] Krauzlis, R. J., Wang, L., Yu, G., & Katz, L. N. (2023). What is attention?. Wiley Interdisciplinary Reviews: Cognitive Science, 14(1), e1570.

[2] Hommel, B., Chapman, C. S., Cisek, P., Neyedli, H. F., Song, J. H., & Welsh, T. N. (2019). No one knows what attention is. Attention, Perception, & Psychophysics, 81(7), 2288-2303.

[3] Shaffer, C., Westlin, C., Quigley, K. S., Whitfield-Gabrieli, S., & Barrett, L. F. (2022). Allostasis, action, and affect in depression: insights from the theory of constructed emotion. Annual review of clinical psychology, 18(1), 553-580.